Today my heart swings

Jälle on üks kuu elust läinud ja pole mahti olnud kirjutada. Pooli asju, nagu ikka, enam ei mäletagi. Belgia tripp on õnneks veel värskelt meeles. Reede 13. Lend läks hästi, midagi hirmsat ei olnud, üks kõrv läks küll pooleks päevaks lukku, aga valus ja paha enam ei olnud. Lennujaamast väljumiseks pakkisin end sisse, sest samal hommikul kell 6 sadas Eestis lund ja varbad olid jääs. Riias oli peaaegu sama külm. Uksest välja astudes pidin aga kõik uuesti seljast ära koorima, sest tol hetkel oli Walloonias (lennuk maandus Charleroi's) 18 kraadi sooja. Lendasin ainult käsipagasiga ja seetõttu oli esimene peatus muidugi meigiasjade poodi. Nii hea noormees on mul, viitsis minuga kaasa tulla ja mööda võõrast poodi puuderkreemi taga ajada :P (Lugemiseks ainult tüdrukutele - I'm in love with Hema! <3 Üliodavad asjad ja niii head, üht ripsmetušši näiteks mis ma sealt ostsin igatsen täiega taga :P) Sealt edasi läksime Hiina restorani sööma. Teenindajal oli naljakas inglise aktsent, aga tellimuse esitasime ikkagi flaami keeles. Toit oli nämmnämm, aga kogus oli jõhker, niiet pidin pool alles jätma (nagu alati...). Edasi hakkasime autoga sõitma. Wout ütles mulle juba paar päeva enne reisi, et tal on mulle üllatus. Sõitsime ja sõitsime ja märkasin, et sõidame ida suunas, aga täpselt aru ei saanud. Nägin natuke Euroopat. Kiirtee ääres oli mingi autotunnel, mille katusel kasvasid veidrad puud. Looduskaitsjad ei tahtnud loodust hävitada, aga tunnelit oli vaja. Ja nii istutatigi puud ümber siis tunneli katusele :D Lõpuks jõudsime mingisse Hollandi linna, parkisime auto ära ja jalutasime mingi kohani. Istusime seal ees ja ma ei saanud ikka midagi aru. Tundus nagu mingi baar ja nägin, et on mingi tahvel esinejatega ka aga ikka ei saanud aru, ei taibanud lugeda. Wout siis maalis puust ja punaseks ja andis mulle piletid. Esines:

:):):):) See oli parim kontsert mu elus, isegi parem kui Editors viimasel Provinssil. Koht oli väike ja rahvast oli täpselt piisavalt, soojendaja (The Films) oli päris muhe. Ja siis tuli lavale I am Kloot. Kitarrist oli jala ära murdnud või nikastanud, lavale tuli karguga. Istus maha ja hakkas väga tõsise ja süvenenud, kohati isegi naljaka näoga pilli mängima. Trummar oli energiapomm. Ja laulja oli lihtsalt väga muhe. Tal on muide kolm eesnime. John Harold Arnold :D Kontserdi ajal suhtles publikuga, viskas kildu ja laulis kõiki lugusid nii siiralt ja ilusti.. vahetas kitarre ja mängis vahepeal nii hoogsalt, et üks kitarr (mida ta parajasti ei kasutanud) lendas pidevalt puki pealt pikali. Vahepeal tegi suitsu ja ütles "Roken is dodelijk", aga kuna inglased ei oska ühtegi keelt vist ilma aktsendita rääkida, siis see kõlas.. no võtke see lause ja hääldage väga inglisepäraselt lihtsalt :D Nad mängisid uusi lugusid ka. Ja üks vana "rariteet" läks nii hinge, et tõi pisara silma ja jooksin kohe plaati ostma. Uus plaat tuleb neil varsti ka välja, aga kontserdil oli müügil üks "Rarities and B-sides" plaat, mille peal on ka see ilus lugu ("Big Tears"). Kõik mu lemmiklood kõlasid ka muidugi ära, väljaarvatud "Morning Rain", aga sain kuulda "Twisti" ja "To You'd" ja "Storm Warningut" ja vist ka "Astray'd", niiet ei kurda :)
Laupäeval oli enamvähem kodune päev, õhtul läksime Antwerpi (Thomas'i võtsime ka kaasa) ja saime Varjega kokku. Tsillisime baarides, libistasime head Belgia õlut ja lobisesime niisama. Kohe kui Belgiasse jõudsin oli selline tunne, nagu ma poleks vahepeal ära käinudki ja seega oli kuidagi eriti tore seal vahepeal ka eesti keeles rääkida. Varjel oli tore kollane jalgratas ja ta ise oli ka tore. Seetõttu otsustasime ta ka järgmisel päeval meie seiklustesse kaasata. Sõitsime autoga Hollandisse, nägin esimest korda elus tammi (päris mitut, peaks mainima) ja palju vett ja Belgiaga võrreldes väga ilusat loodust. Käisime rannas ka, mõnus kerge tuul oli, jõime rannakohvikus magusat šokolaadijooki ja vaatasime, kuidas väga suur laev väga lähedalt mööda sõidab. Mõnus romantika :) Edasi läksime sööma, lugesime tänavasildi pealt väikese Hollandi linna sise-eeskirju. Seal võib ikka iga asja eest trahvi saada, a la koni maha viskamise eest näiteks. Summad olid ka päris suured. Sõime eriti mõnusas soojas kohas eriti mõnusat toitu ja hiljem nägime nummit gay-paari ka. Neil on ikka ilus elu seal. Õhtu lõpetasime Wouti juures Top Geari vaadates ja siis viisime Varje koju. Esmaspäeval ärkasime päris hilja ja siis sõitsime Saksamaale, Kölni. Jalutasime ringi ja nägime igasuguseid põnevaid asju. Näiteks et neil seal kohalikus kultuurikeskuses vms esitatakse muusikali "Hairspray". Ew. Ja mingid inimesed töötavad kastides. Wout seletas, et kui maja renoveeritakse vms, siis see on normaalne, et inimesed pannakse kastidesse ajutiselt, aga minu jaoks oli see ikka väga veider.

Käisime notsurestoranis söömas (logo oli notsu ja koha nimi oli ka siga-midagi :D) ja olin jälle täiega Euroopas. Neil oli väikese isu menüü. Mul oli nii hea meel selle üle, sest ma tavaliselt ei jaksa kunagi toitu lõpuni süüa. Telekast olid uudised ja saime teada, et vist Egiptuse president (?) tellis omale mitukümmend Itaalia neitsit. (Wtf?) Peale õhtusööki oligi kell täpselt õige, et vaikselt Muse'i kontserdipaiga poole liikuda. Ületasime suurt silda ja järsku kuulsin mitut plärtsatust. Meie kohal oli suur kajakaparv ja kõigil oli vist enesekergendamise tund tulnud :D Pidime sillast üle jooksma, ei tahtnud eriti valgeks ja lõhnavaks saada. Spordihall oli üüüüratu, ideaalis peaks mahutama vist 20 000 inimest. Või 10 000. No väga palju igal juhul. Meie kohad olid üleval rõdul, natuke oli hirm alla kukkuda. Sakslased jõid kõik õlut ja õlle jagati piimakannudest. Päris naljakas oli, aga lõpuks võtsime ise ka ühed. Hinna sees oli pandiraha, kui kannu tagasi viid siis saad ka raha tagasi. Euroooopa. Kontsert oli.. nii ja naa. Woutile meeldis, aga mul oli vahepeal igav. Lood kõlasid täpselt nagu pleierist, ei olnud mingit laivi tunnet ja Bellamy laulis kõik samamoodi maha ja ei suhelnud publikuga eriti ja oli kuidagi.. bleh. Igasugused videoinstallatsioonid olid muidugi vägevad ja uhked ja vahepeal loobiti laest suuri palle ja noh, päris kontsert ikka. Märkasin üht huvitavat fenomeni ka, aga tegelt see on mu loll paranoia ainult. Muse'il on päris mitu lugu mis räägivad võimu alt välja murdmisest ja vabaks saamisest/jäämisest jms. Ja iga kord kui selline lugu oli viskas kogu rahvas all entusiastlikult käppa õhku, täpselt nagu ühele suurele valitsejale eelmisel sajandil. Aga ma kordan, loll paranoia. Tänapäeva sakslased on loomulikult toredad ja normaalsed inimesed ja meil ei ole tarvis neid karta ju. Ma arvan, et asi on lihtsalt televisioonis ja meedias. Nii palju filme on tehtud sellest natsisaksamaast, hiljuti alles vaatasin ka seda Tarantino omamoodi versiooni ja seetõttu olengi harjunud sakslasi ainult natsidega seostama. Peale konsat jalutasime parkimismaja poole, tee peal olid mitu tõmmu nahaga (vb türklased?) härrasmeest, kes ilmselt ise prinditud ja illegaalseid Muse'i postreid müüsid. Turumajandus täies hoos. Üks neist hõikas "Üks plakat 2 euroga" ja järgmine karjus "2 plakatit 2 euroga" :)
Teisipäeva hommikul ärkasime vara ja sõitsime rongiga Amsterdami. Ilm oli kahjuks natuke hall. Sõitsime kanalite peal paadiga ringi, kuulasime kõlaritest tähtsat turistiinfot (mul oli huvitav, Woutil mitte). Hiljem jalutasime shopingutänavatel, piilusime niisama poodidesse, nuusutasime ühe kohviku ees jumalikku kanepiauru (aga sisse ei läinud :/) ja lõpuks ostsin omale ilusad sukad ja natuke naljaka särgi. Üsna lühike ja ebahuvitav tripp oli, aga mulle ikka meeldis. Kunagi kavatsen tagasi minna ja siis juba istun kohvikus ka (kuigi need järgmise paari aasta jooksul pannakse võib-olla kinni). Ja shoppama lähen ka kunagi korralikult. Seal oli nii põnevaid poode mida Eestis ei ole. Näiteks SPS (Superstar). Üliägedad gootapiffi hilbud olid seal. Miu...
Rongis õppisime flaami/hollandi keelt, sain häälduse peaaegu täiesti selgeks. Ainult "ui" ajab täiega närvi :D Ei sa hakkama kuidagi. See on midagi õ, ä, ö ja ü vahepealset vist, no ei saa aru :) Koju jõudsime päris öösel, tellisime hiinakast toidu, jõime veini ja vaatasime mu lemmikfilmi "Malev". Wout sai naljadele päris hästi pihta, mul oli hea meel. Paar tundi magasime ka ja siis hakkasin Eestisse trippima. Nalja sai. Hommikune rong jäi hiljaks, mistõttu jäin maha järgmisest rongist millele pidin ümber istuma. Pole hullu, ütles Wout, 15 (?) minuti pärast tuleb järgmine. Sõitsin Brüsselisse, istusin omastarust järgmise rongi peale, aga selgus, et ikkagi vale rong oli. Kui ma poleks Woutile sõnumeid saatnud, siis ma ei oleks ise aru saanudki. Rong liikus samal suunal ja rongide peal neil ju midagi kirjas ka ei ole. Mulle ikka meeldib Eestis et kui on Viljandi rong siis on rongijuhil akna peal kirjas ka Viljandi. Ja Soomes on ilusti iga vaguni ukse peal suund märgitud. No igal juhul istusin veel korra ümber, väga napilt läks aga sain lõpuks ikkagi õige rongi peale. Viimane jupp oli rongijaamast lennujaama. Loomulikult jäi üks buss vahele või hiljaks. Lõpuks jõudsin lennujaama umbes täpselt sel ajal/minutil/sekundil kui oli pileti peal märgitud "gate closes", aga nagu ikka oli ka seal viivitus niiet suurt paanikat ei olnud. Lennukis istus minu kõrval lahe pensionärist rastamees, kes minuga vahepeal suhtles ja oli täitsa muhe tüüp. Riia oli kole ja rõve. Jubedad nõukatunnelid haisesid uriini järele ja olin sunnitud suurest loigust läbi kõndima, sest terve põrand oli nii hullult täis kustud et ei saanud ringiga ka minna. Aga vähemalt sai tasuta bussiga sõita, sest neil oli vabariigi aastapäev. Nüüd olen siis siin Eestis. Ja ei mäleta mis olen teinud või kus käinud. Millalgi kunagi käisime Kadiga vist Nimeta baaris, see oli päris naljakas õhtu. Ja Affi juures tahtsime lauamänguõhtut teha, aga eriti mängida ei jõudnudki kui juba viimane buss läks. Ühel nädalavahetusel käisin Pöffi ja Animated Dreamsi raames Nõukogude Liidu propagandamultikaid vaatamas, need olid kohati naljakad ja enamasti päris masendavad. Pooltest ei saanud mitte midagi aru ka, kuigi subtiitrid olid all. Sisu oli nii diip (?) lihtsalt. Mingi Majakovski jama näiteks. Aga Mister Twister (vaadake juutuubist) oli päris vaimukas. Kaiteli soolaleivapeol käisin ka, väga väga ilus korter oli ja rahvast oli palju, vaese bussiinimesena pidin jälle vara lahkuma. Koolis on päris hulluks läinud asjad, kohati on tore ja kohati ei ole ka. Suurt muret kurtma ei hakka, eks paistab kuidas see laheneb. Räägin parem headest asjadest. Näiteks meil on selline aine nagu "Soolisus ja ühiskond". See on sama hea ja põnev nagu filosoofia. Paneb asju teistmoodi vaatama ja kohustuslik kirjandus on ka huvitav. Kirjutasin just essee ka. Loengutes käsitleme enamasti meeste domineerimise teemat. Ma ei oska sõnadega edasi andagi üldse kui väga mulle see aine meeldib. Esseed kirjutasin selle jaoks ka hea meelega, vahepeal käisin väljas diibi näoga jalutamas et mõtteid koguda. Paar nädalat veel ja siis on läbi jälle üks semester. Päris kiiresti liigub aeg viimasel ajal. Sügise alguses ma veel üldse ei tajunud, siis tundus just et kõik seisab paigal. Aga näe meil sai Woutiga näiteks pool aastat koosolemist täis. Ja tähistame seda.. juba homme :) Ei peagi aastavahetuseni ootama, Wout tegi mulle üllatuse ja tuleb sisuliselt juba täna (kolmapäeva) õhtul mulle nädalaks külla! Koolimurekoormast olen murtud, aga ikka õnnelik. Ja järgmisel nädalal tulevad mu Soome kursakaaslased Viljandisse. Eriti vahva on kõik. Samas ei ole ka. Aga on ikka! :)

Arvasid, et täna olen reibas ja hea, arvasid, et täna, aga ei

Vennaskond. Tahaks Vennaskonnast kirjutada. Niisama. See bänd on ikka täiesti legendaarne. Soomes tuli vahepeal koduigatsus ja mõtlesin, et kõige parem tunne üldse oleks, kui saaks Vennaskonda kuulata. Aga ei saanud. Polnud netti ja läpakas polnud ühtegi lugu. Mõtlesin siis, et no kuidas nii saab. Nüüd on jälle selline tuju ja ikka veel pole läpakas ühtegi lugu. Memo iseendale: tõstan omale Vennaskonda teisest arvutist. Tõstan kohe mõnuga. Üks väike Vennaskond peab igas maailma otsas kaasas olema, at all times.
Nii aga mis siis vahepeal, mis üldse... Noh, mis seal ikka. Olen sooritanud ühe arvestuse ja ühe eksami, tulemusi veel ei tea. Koolis igasuguste asjadega kibe töö käib ja peaks käima veel rohkemgi, aga vahepeal mõtlen, et päris raske on. Kui ma tahaks kõigega hakkama saada ja õppida ainult A'de peale, siis peaks koolist koju tulles kohe õppima hakkama ja nädalavahetused ka selle nahka ohverdama. Aga mis must lõpuks niimoodi saaks? Harjuksin ära ja oleksin tulevikus ka õnnetu töönarkomaan. Võtan natuke vabamalt, aga siis ikka kirun hiljem, et tulemused pole nii head kui võiks ja viimased hetked teevad ka haiget. Pea võib lõhkeda, kui tahad midagi sooritada täiuslikult, aga aega on selleks näiteks üks päev ainult. Sellest inspireerituna lubangi nüüd endale, et oli tore nädalavahetus küll, aga homme tegelen ainult õppimisega. Rongis võtan lebolt, sest esimesse klassi ei lähe ja ilma arvutita paraku tänapäeval õppida praktiliselt ei saagi.
Mis veel.. Koolis on vahepeal kaks meeldejäävat pidu olnud. Vana hea kultuurikorraldajate tutvumispidu, stiiliks "Elu nagu actionfilmis". Matchisime Melluga, tema oli Kill Bill'i pruut ja mina olin Gogo Yubari. Pidu oli üsna vahva, kuigi põhiliselt lõin tantsu ainult, aga tantsida on ka hea. Teine suur koolipidu oli rebastepidu, stiiliks 80's prom, mul kostüümi ei olnud aga tore oli sellegipoolest. Lõin jälle tantsu niimoodi et järgmisel päeval jalad andsid tunda. Aga oli siis vaja kontsaga saapaid kanda.. Bänd oli viimasepeal, meie kooli muusikud, tegid midagi Sigur Ros'i laadset. Väga sürr oli. Hiljem lasti 90ndate trummi, see oli naljakas, aga jalga keerutasin ka selle saatel.
Tantsimisega seoses tuleb meelde ka see, et käisime Tartus onu ja Ursiga Sin City'l, see oli superawesome sest plaate keerutas Concord Dawn isiklikult. Väga väga väga äge. Läbi aegade üks mu lemmikuid trummi DJ'sid. Nõnda, nüüd ongi täiesti blank. Poleks nagu midagi teinud ega kedagi näinud. Viljandis olen kodukana, vaatan Superstaari ja Saladusi regulaarselt (igal nädalal), isegi jazzil ei käi enam.
Praktikakoha skoorisin omale, niiet jaanuaris olen 24/7 Tallinnas (v.a. 1-2 päeva kui Viljandisse eksamile vaja sõita). Hirmus palju inimesi on, keda tahaks näha. Luban kõigile, et kui lähiajal ei jõua, siis kõik jaanuari nädalavahetused pühendan igasugustele kokkusaamistele kohe kindlasti.
Aga muidu suurema osa ajast kulutan jätkuvalt ootamisele. Isegi kui millegagi tegelen, süda ikka ootab. Emotsioone ka vahepeal üldse ei ole, lihtsalt olen tuim ja ootan, et millal saab jälle kaissu, millal on jälle muretu meel ja rõõmus tuju. Hetkel ootan ülejärgmist nädalavahetust, mil sõidan jälle Belgiasse kallimale külla ja Muse'i kontserdile (!!! jeee, nii varsti). Ja kui seal käidud, siis hakkan ootama jõuludejärgset aega / aastavahetust, mil kallim mulle külla sõidab.
Nii ja lähiajast veel, et täna sain Affiga kokku. Tõdesin mõnuga, et isegi kui inimest ropult kaua ei näe (appi, äkki isegi 2 aastat), ikka võib tore olla ja ikka on vahva sõber.
Nüüd hakkan lõpuks ometi filmi vaatama, Hedo soovitusel. Loodan, et on hea. Kuluks ära praegu küll.

Iseendaga

Mulle meeldib reisida. Kuigi enne reisi on mul alati paanika. Kardan bussist/rongist/laevast/lennukist maha jääda, kardan et unustan tähtsad asjad koju, kardan et eksin ära, kardan et midagi varastatakse ära, kardan et raha saab otsa kiiremini kui silmapilgutus, kardan et juhtub suur õnnetus ja minust jääb siia ilma vaid transrasvu (haha!) täis topitud lötakas keha, mis kuidagi kõduneda ei taha. Aga tegelikult mulle meeldib reisida. Üksi. Laevaga (või praamiga). Kahekesi on ka mõnus, siis on garanteeritud et ei hakka igav, aga tegelikult on igal inimesel vaja üksi olemise aega. Need mõnusad tunnid mugavas värvilises keskkonnas, kus võid end argimaailmast välja lülitada (mobiil ei levi ja läpakas pole ka kohustuslik) ja teha neid asju, mida kogu aeg teha tahaks, aga tihti ei jõua. Mõelda sügavaid ja rahulikke mõtteid, jättes välja murekoorma. Oled ju ära. Eemal. Vaadata aknast välja, imetledes mere lõpmatut laiust ja pimedust. Lugeda ajalehe kaanest kaaneni. Vaadata inimesi. Mida võõramas keeles nad räägivad, seda parem. Jätab kujutlusvõimele rohkem ruumi. Piiluda rahakotti ja mõelda, et no ma ei saa seda omale lubada, aga osta siiski midagi head. Klaasike veini või. Koogitükk...
Hetkel olen teel Stockholmi, sealt edasi Nyköpingusse kus kohtume Woutiga. Mõtlesime, et saame seekord "keskel" kokku. Vahepealsest ajast ei jaksagi praegu kirjutada. Olen ju "ära". Mis sest argielust ikka meenutada... Kool ja. Viljandi ja. Jajah... Raske oli vahepeal. Igatsus murdis paar korda maha, poetasin salaja pisaraid ja tundsin kogu maailma raskust oma õlgadel. Aga muidu on kiire olnud, päris palju kooliasju ja loenguid enamvähem kah. Laev hakkab nüüd liikuma. Kõlaritest kostub noore neiu hääl, kes räägib kõigest halvast, mis võib juhtuda. See toob alati reisipaanikat tagasi. Lennukis on veel hullem. Vähemalt ei näita siin keegi ette, kuidas päästepaati ronima peab... Nii aga ma ei viitsi rohkem kirjutada. Mõnusat iseolemist!

Hingel hakkab hea

Kallim tuli, oli ja läks. See nädalake, mis ta siin veetis, läks võrdlemisi kiiresti mööda kahjuks. Aga samas kogusin jälle hulga ilusaid mälestusi, mida meenutades koledaid sügisõhtuid vähe pehmemaks muuta. Minu perekonna käitumine oli positiivselt üllatav. Põhiliselt ema, kes teda sooja kallistuse ja rõõmupisaratega vastu võttis ja iga kord, kui meid nägi, mulle kavalaid pilke saatis. Nädala alguses pidime kohe Viljandisse sõitma, sest kool hakkas. Saime omaette olla ja oli väga fun. Jõudsin jälle järeldusele, et ei ole õigemat inimest, kellega ma koos võiks elada. Hommikul ärkasin rõõmuga, sest ärkasin tema kõrval, kooli läksin hea tujuga, loengupausi ajal naeratasin vaikselt iseendale ja tagasi tulin ka rõõmuga. Kõik need pisikesed asjad, mis kodus tähtsad on, klapivad meil hästi. Armastan tema nakatavalt rahulikku olekut ja seda, kuidas ta ühe väikese naeratusega võib panna mind särama, ühe lausega võib mind maha rahustada... Viljandis kohtusime minu sõpradega ka. Räägiti küll väga palju eesti keeles, aga vahepeal oldi siiski viisakad ka ja ma tõlkisin vaikselt, kui parajasti ei oldud. Minu sõbrad talle meeldisid :) Leidsime uut head muusikat ka, mis mõlemale meeldis (Vaiko Epliku "Neljas") ja kui vahepeal väga igav oli, käisime õues musitamas :P Nädala keskel käisime Tartus ka. Seal meile väga ei meeldinud. Olime väsinud ja pidevas ajahädas. Kõik pubid, kuhu minna tahtsime, olid jalkafänne täis, Illegaardi ees karjuti "Heil Hitler" ja kuna meil olid asjad kaasas, oli kodutee ka pikk ja vaevaline. Hommikul käisime poodides, aga ei leidnud midagi. Ainus leid oli Ford Mustang, mida Taskus müüdi 300 000 krooniga (:O), aga no seda me muidugi ei ostnud :D Ja siis pidime jälle edasi jooksma. Õhtuks olime Tallinnas ja saime kokku Marise ja Kadiga. Tahtsime Krahli minna, aga paraku oli reserveeritud niiet läksime hoopis Levikasse. Seal oli mõistlikult vähe rahvast õnneks ja tüdrukud olid mul armsad ja rääkisid pea terve õhtu inglise keeles :) Vahepeal kaldus jutt teemadele "kes kellega käib", siis oli tal muidugi igav, aga muidu oli armas. Reede oli meie tripi kõige ilusam päev. Laenasime empsilt autot ja sõitsime Lahemaale. Ööbisime ägedas (ja eriti odavas) Hara puhkemajas, merest 200 m kaugusel. Tegime mere ääres pikniku, kuulasime CocoRosiet ja olime kõige õnnelikumad. Hiljem käisime Viinistu kunstimuuseumis, jalutasime Käsmus ja õhtuks jõudsime Palmse mõisa, mis meie nina all kinni pandi. Sõime õhtusööki suht mõttetus restoranis seal ja siis sõitsime tagasi Harale. Kaarti lugeda oli nii vahva, ainult ühe korra panin pange, aga ära ei eksinud õnneks :D Vahepeal sõitsime mingi Lada taga, mille kiirus oli max 50 km/h 70km alas ja kuulasime kõik ema plaadid läbi (Jaan Tätte, Norah Jones etc). Õhtul tegime kaminasse tule, jõime veini ja vaatasime pikka dokumentaalfilmi. Naersime täpselt samade kohtade peal ja mõtlesime täpselt samu mõtteid :O Uskumatu. Järgmisel hommikul mängisime piljardit, sauna ei jõudnudki aga sinna majja läheme kunagi kindlasti tagasi, parim koht Eestis! Umbes 2-3 km kaugusel sellest majast oli üks armas järv ka, seal sõime jäätist ja siis sõitsime edasi. Mõtlesime, et läheme koju, aga siis otsustasime hoopis, et käime Rakveres ka ära, kui juba sealkandis oleme. Autol sai õli otsa, niiet peatusime spontaantselt mingi baari ees, lasime autol jahtuda ja avastasime, et väga armas baar on (Kadaka baar Narva mnt ääres). Vaatasime Simpsoneid ja sõime salatit ja seljankat. Siis valasime autosse uue õli ja sõitsime edasi. Enne Rakveret oli väga ilus maastik ja päike ka paistis. Rakveres jalutasime teatripargis, mida Wout ei jõudnud ära imestada, sest Belgias vist selliseid asju ei eksisteeri. Käisime linnuse juures ka, aga sisse ei läinud, sularahast jäi puudu ja ei jaksanud ka väga. Siis sõitsime koju ja oligi läbi meie nädal. Viimased tunnid veetsime niisama kaisus, natuke nutsin ka sest jõle kurb hakkas, aga mitte palju, sest temaga koos olles lihtsalt ei saa kurb olla. Öösel saatsin ta Vana-Pääskülas bussi peale ja jalutasin koju. Hästi külm ja paha oli. Juba järgmisel päeval tulin Viljandisse, vaatasime seltskonnaga Superstaari ja oli tegelikult päris vahva. Nädala alguses olin pigem õnnelik, et ta olemas on, kui kurb, et ära läks. Teisipäeval oli esimene jazz, flamenco eri. Kaks muusikut ja üks tantsija, kes vahetas igaks tantsuks kostüümi ja vaatas publikusse väga põleva pilguga. Mulle meeldis. Muusika oli ka ilus. Kahju ainult, et akadeemialased jällegi kaheks jaotusid, ühed kes kuulasid ja teised kes lällasid, niiet kuulajad veidi jälle kannatasid. Võtsime kursakaaslastega õlle ja edasi läksime äftekale, kus olin juba päris purjune ja üsna kiiresti läksin koju, sest sattusime amelevate esmakursuslaste peole ja ei olnud oluliselt huvitav. Eile hommikul käisin Mustamäe haiglas kirurgi juures, kes tegi musta huumorit ja siis tõmbas süstlaga mul käe seest selle muna välja lõpuks. Tähistasin shoppinguga Kristiine Keskuses, ostsin omale nummi kohvri ja ilusa sügis/talvejaki. Tänu sõbrale Erasmusele, kes endistele vahetusõpilastele veidi nutsu juurde kandis, planeerime Woutiga nüüd meie järgmist kohtumist, mis on juba oktoobris (9-11) Stockholmis ja Nyköpingus. Nüüd olen juba tagasi Viljandis, vaatan A-Rühma ja dokfilmi meduusidest ja kõike muud täiesti mõttetut, mis telekast tuleb. Maja ees möllavad masinad, ma ei teagi kas vahetatakse torusid või ehitatakse midagi.. tundub nagu, et vist parklat, aga pole kindel. Natuke vastik on siin pideva müra sees olla, üldse ei teki isu kooliasju või üldse midagi muud teha. Poes võiks ikka käia, süüa ju vaja, aga seda ka tegelikult ei taha, ei viitsi. Aga kui asjade üle järele mõelda, siis tegelikult.. hingel hakkab hea :)

Õnnehetked

Kell on 5 hommikul, Wout jõuab Tallinna poole viie paiku õhtul ja mina loomulikult ei saa magada. Nii ebareaalne tundub siiani, et ta päriselt tuleb, et ma päriselt näen teda, et päriselu on olemas. Juuli tundub mägedetagusena, jõudsin vahepeal mitu erinevat masendust läbi põdeda ja pole vist päriselt uuesti enam endaks saanudki. Uus kooliaasta tundus ka väga ebareaalne, sõbrad on kaugeks jäänud, ei osanud neile enam midagi öelda ja nemad mulle vist ka mitte. Viljandi on hoopis teine koht mu jaoks, naljakas kuidas see kolimine näiteks juba muutis mu kohataju täiesti teiseks. Olen sealt ju eemal olnud lausa pool aastat.
Praegu on pea aga õnnehetki täis. Üritasin magama jääda ja need õnnehetked ei lubanud. Mõtlesin selle peale, mis teeb temast tema ja meist meie ja miks see kõik mulle nii tähtis on. Mäletan näiteks autosõite. Kui tema oli roolis, siis rahulikumal hetkel libises ikka tema käsi mu põlvele ja mina tundsin, et lihtsalt pean teda vaatama. Mõnikord vaatasin nii kaua, et sain lõpuks reaktsiooni ka, sest tal vist hakkas juba imelik. Kui tema sõber oli roolis ja tema esiistmel, siis ikka libises tema käsi istmete vahelt minu poole, kas või sõrmest hoidsin kinni kui paremini ei ulatanud, aga peamine, et ikka hoidsin. Isegi kui olime autos terve tema perega, ikka olime koos samamoodi, sest nii oli turvaline ja hea. Iga see hetk oli nii eriline, sest see kõneles selget keelt - "olen sinu jaoks olemas". Viimane õnnehetk oli aga hoopis siinsamas minu kodus. Paanitsesin terve nädala, et meil on siin nii sassis ja olin teiste peale pahane, et nad ei koristanud. Vehkisin tolmuimejaga ja tegin ise nii palju kui oskasin, aga tõeliselt õnnelik olin täna, kui nägin et nad on põrandad lausa ära pesnud ja õde triigib viimaseid hilpe üüratust pesuvirnast, mis varem triiklaua peal pesitses. Mõtlesin selle peale ka, et mitte kunagi pole mulle nii tähtis olnud see, et mis mulje mu kodu jätab külalistele, aga hetkel on tegemist maailma kõige tähtsama külalisega ja esmamuljet ei saa ju korrata ega muuta. Seetõttu olen ka oma toas suurpuhastust teinud, prügimäele läks päris mitu kotitäit asju ja kaltsukasse ka viis kotitäit hilpe. Kui ma päriselt kavatsen oma elu selle inimesega veeta, siis ta ju peaks teadma ja aru saama, et ega ma kogu aeg ei korista, aga praegu kuidagi.. tundus vajalik. Uue alguse tunne. Uue ja parema! Aga nüüd üritan uuesti magama jääda, sest Hedo ütles väga tabavalt: "pole viisakas homme kottis silmaalustega oma printsile vastu minna" :)

Norah Jones - Don't miss you at all

Lund küll ei saja, aga sellegipoolest elan selles laulus. Tühja pilguga elan arvutis ja aknast väljas, üritan mitte igatseda, aga mida hilisem kellaaeg, seda raskem olek. 24 päeva olen kannatanud, 17 veel. Tahaks öelda, et hullem on möödas... sügisele üldse ei mõtlegi. Paha hakkab. Möödunud nädalast on meeles ainult paduvihm ja maailma parim pizza, need mu helgemad hetked. Nüüd olen üksi Viljandis. Natuke naudin ka. Uues korteris on juba mõnus kodune tunne, paar asja veel ja siis ongi paigas. Tänase päeva parim osa oli "shoppamine" ehk siis restockisin korterit igasuguste vajalike pisiasjadega, näoveest makaronideni. Aega kiirendan WoW'i mängides, sest selles mängus kaovad tunnid tõesti nagu minutid, hetkel väga tänuväärne. Koolist võtsin mõned põnevad DVD'd, neid vaatan ka. Akadeemia raamatukogus peaks üldse rohkem aega veetma, seal on palju toredaid raamatuid. Hetkel tundub nii ebareaalne, aga Wout ostis meile novembriks Muse'i kontserdi piletid. Saksamaale. Seda ootan ka, aga natuke rohkem ootan ikkagi seda, et ta siia jõuaks. Ja that's about it. Tahaks mingi seltskonnaga midagi mängida, igatsen naeru ja inimesi.

Püüa mõista, ka Digimonidel on vajadused

Hingan korra sisse ja välja, enne kui seda postitust kirjutama hakkan. Pea on täis mõtteid, mälestusi, suuri emotsioone, aga ka väsimust, tülpimust, hirmu... Hetkel (tsiteerides tDropi) kuulan, kuidas vihmapiisad sosistavad akendele. Lähen teen ühe suitsu ka veel.

--

Viimased päevad Belgias.. panevad ohkama. Enam ei mäletagi nii detailselt, et mida millisel päeval tegime nägime, kus käisime. Sandyga saime kokku vist neljapäeval ja õhtul olime ehk niisama kodus. Reedel käisime ta vanavanematel jälle külas, Wout niitis muru ja mina tšillisin ta vanaemaga. Lugesin aiatoolis mingit inglisekeelset muusikaajakirja, sõin kooki ja hiljem vaatasime pilte ka. Vanaemadele ikka meeldib noortele pilte näidata ju. See oli päris armas :) Ta seletas mulle flaami keeles, et kes kelle onu/tädi on, kes on abielus, kes nüüdseks surnud ja mina sain isegi aru peaaegu kõigest. Hiljem jalutasime maisipõldude vahel ja siis läksime koju. Meile tuli külla Wouti sõbranna koos oma poisiga. Selle üle mul oli hea meel, vahva neiu oli. Siis läksid külalised ära ja meie Woutiga läksime kahekesi De Maxi (see me lemmikbaar), sest selle suvepuhkus lõppes just siis ja see oli meie viimane võimalus koos sinna minna. Inimesi oli liiga palju seal, aga meid ei häirinud. Rääkisime kõigest, mis hingel ja meelel ja nentisime, et oli ikka neetult hea juhus, mis meid kokku viis ja oleme ideaalselt klappiv paar. Ja nii hea, no lihtsalt uskumatult võrratu, et teineteist leidsime. Sest noh. What are the odds, really? Ükskord Belgias autoga sõites tuli raadiost lauluke, mille sõnad olid küll kummalised, aga kui neid veidi muuta ja käänata minu mõtete sarnaseks, siis oleks tulemus järgmine: "You are the boy that I've been dreaming of ever since I was a little girl". Oh jah. Peale De Maxis käimist jalutasime veel Herentalsis ringi, käisime mingis pargikeses ja kõndisime läbi pimeda kõrvaltänava, kus kaks tüüpi parajasti urineerisid. Romantikarikkujad, oioi.
Laupäev, minu viimane päev Belgias.. oh see oli üks pikk päev. Hommikul ma ärkasin tunduvalt hiljem kui plaanis oli, sest mõte ärkamisest ja viimase päeva alustamisest ei tundunud väga ahvatlev. Oleks tahtnud jäädagi sinna tema kaissu... Paha tujuga vedasin end duši alla ja nii see pikk päev algas. Peale hommikusööki istusime kohe autosse, jätsime ta ema ja koeraga hüvasti ja asusime teele. Esimene peatus oli Leuven, minu lemmiklinn. Läksime suurde poodi kus müüdi tehnikat, plaate, filme ja raamatuid. Mängisime mingi iPhone'iga ja panime selles telefonis juutuubist mängima minu uue lemmikloo: Noah and the Whale - 5 years time. Raamatupoest ostsime mulle Irvine Welshi raamatu, kui tagasi lähen siis ostan veel kolm, ainult 10 euri maksid kõik ta raamatud seal ja enamik olid need uued, mida eestist ei saa. Jalutasime läbi linna, avastasime veel toredaid ja armsaid kohti seal. Kui peaksin kunagi Belgiasse kolima, siis elaksin kindlasti Leuvenis. Aega meil väga palju ei olnud niiet üsna pea sõitsime edasi Brugge'i. Woutile väga ei meeldi see linn ja mulle ka eriti ei meeldinud. Igav oli ja kõik kohad olid sittuvaid hobuseid täis, kes vedasid kaarikutega totakaid turiste. Kõige põnevam asi, mida nägime, oli mingi kirikutorn mida parajasti renoveeriti. Sellel oli mingi kate ümber ja müstilisel kombel oli keegi kuidagi sinna üles roninud ja selle katte peale mingi suure silma joonistanud. Ühe väga armsa terrassi leidsime küll jõe ääres, kus oleks tahtnud istuda, aga paraku müüdi seal ainult ühte õllesorti - Carlsbergi :D Soomes käras küll, aga Belgias vast seda ei jooks. Õlled ostsime hoopis automaadist ja tarbisime neid rongijaamas. Rongijaamad meile meeldivad väga. Brugge'st sõitsime edasi Genti. Seal oli mingi suur festival. Auto saime õnneks napilt ikkagi pargitud. Sõitsime trammiga kesklinna ja paraku jäime päeva kõige paremast kontserdist napilt ilma. Viimasest loost kuulsime umbes pool, aga tundus, et oli väga hea bänd seal kusagil platsi peal parajasti esinenud. Jalutasime ringi ja mul oli aina raskem naeratada, sest kojusõiduni oli masendavalt vähe aega jäänud. Kuulasime 1.5 kontserti sealsamas platsil ning jalutasime läbi rahvamasside, pimedas oli see Gent isegi väga äge linn. See festival oli tegelikult päris huvitav. No ikka igasuguseid asju toimus igal pool. Mõnusat latiinomuusikat mängiti kusagil ja mingit tavalist rockivärki ja mingeid 90ndate hitte jne. Lõbustuspark oli ehitatud keset mingit platsi ja kusagil oli mingi tantsumuusika pleiss ka. Tänavatel olid putkad kus müüdi igast nänni, mu lemmik oli särk kirjaga "If you're Jesus and you know it clap your hands". Leidsime ühe toreda klubi ka nimega Limonada, jõime seal kokteili ja kuulasime mõnusat house-musa. Thomas tahtis tulla hüvasti jätma, aga paraku oli kell nii palju et me pidime edasi sõitma, viimane masterplan oli vaja täide viia. Niiet Thomast enam ei näinudki. Me sõitsime Charleroi'sse sellesama järve äärde, kus me esimesel päeval käisime. Seal oli vaikne ja väga külm, aga mõnus ikkagi. Taevas oli tähti täis ja teki sees istudes vaatasime vaheldumisi neid ja teineteist. Ja sellega sisuliselt lõppeski mu suveromantika seal kaugel flaamimaal. Autos jäin kohe magama ja siis väga unise peaga veeti mind käest kinni juba kohvrit ära viskama ja siis, oeh, turvakontrolli. Veider küll, et ei saanud kurb olla. Tema naeratus ja üldse iga rakk tema kehas oli nii armastust täis, et vajutas suure naeratuse mu näole mis püsis kuni lennukisse istumiseni. Ma ei olnud tol hetkel üldse kurb, et ära lähen, olin rohkem õnnelik, et on selline inimene, kelle juurde saan ja tahan tagasi tulla. Lennukist alates algas elu kõige halvem päev, aga sellest ei viitsi üldse pikalt kirjutada. Sõit oli vastik ja Riia lennujaamas oli nõme ja päike põletas jalad ära ja venelased olid värdjad ja oehhh... Alates 27ndast juulist olen valdavalt segaduses ja kurb ja tujutsen nii et vähe pole. Käisin vahepeal Hiiumaal, lugesin ajalooraamatut seal ja ülejäänud aja (kui lastega parajasti mingit mängu ei teinud) oli lihtsalt nõme olla. Päevapäästjad olid tema sõnumid, muidu oleks vist metsa karu hammustama läinud, et ta kõvemini vastu hammustaks ja mu piinad lõpetaks. Oma hirmudest ma ei jaksa üldse kirjutada, need on enamasti kooliga seotud. Siin Eestis on tegelikult toredaid hetki ka olnud. Vanade sõprade nägemine ja kultuurielamused. Eraldi peaksin välja tooma vast eelmise nädalavahetuse. Käisime vanematega Viru Folgil korraks, seal sain nendega ja ka kooliõe Merliga mõnusalt aega veeta, tuttavaid inimesi nägin ka igasuguseid. Jaan Tätte kontsert Udupasunaga oli ka maruvahva, peale seda oli lausa väga hea tuju. Aga ülejäänud aeg on ikka valdavalt mõttetu olnud. Pea kõik parimad sõbrannad (Maris, Margot, Kadi, Ursula) olen ära näinud viimasel ajal ja isegi nendega olles pole nägu väga naerule läinud. Järgmine kord, kui mind südamest naeratamas ja naermas näete, on 6. september, sest siis tuleb Wout Eestisse :) Nädalaks küll ainult, aga vähemalt tuleb. Selle nimel elangi praegu. 25 päeva, 9 tundi ... Seni aga otsin tegevust ja head tuju. Selle nädala veedan Tartuffil näiteks. Viimasel ajal olen üldse end raamatutesse ja filmidesse uputama hakanud. Lehti loen ka juba kaanest kaaneni, et vähegi mõtteid mujale saada. Tänase päeva leid on näiteks ZA-UM, seal veetsin paar tundi ja soovitan soojalt teistele ka. Võtke aeg maha ja vaadake/kuulake/lugege midagi huvitavat.

Elu esimene nädal 21-aastasena

Eelmisel kolmapäeval oli ilus ilm. Piisavalt soe ja mitte liiga palav ka. Käisime Herentalsi vaatetornis. Nägime Antwerpeni tuumajaama kaugel tossamas ja päris palju rohelust. Ei ole see Belgia midagi nii lage ja täis ehitatud, nagu alguses mulle tundus. Tornist alla tulles jõime õlut (loomulikult oli torni all kohvik, nagu igas paigas siin). Tegelikult pintje't, mis eesti keelde tõlgituna oleks ilmselt "õlleke". Vahe on selles, et õlleks nimetavad nad seda, mis meie jaoks on kange ja kohati tume õlu, aga see, mis meie jaoks on normaalne õlu, see on neile õlleke. Peale õllekese libistamist jooksime võidu metsa. Tema võitis, nagu alati, sest tal on pikad jalad. Metsas jalutamisest ei tulnud eriti midagi välja, sest oli vaja iga puu najal musi teha, niiet plaanitud kümne kilomeetri asemel kõndisime umbes kaks. Enne koju sõitmist käisime surnuaias ka. Need on siin päris teistsugused (Eestiga võrreldes). Hauaplaadid olid väga uhked (enamasti marmorist vist, või nii mulle vähemalt tundus) ja umbes pooltel oli surnud inimese pilt peal. Koht oli suht liivale rajatud niiet puude ja taimede asemel olid haudadel enamasti kunstlilled ja hämara surmaatmosfääri asemel peegeldus hauakividelt ere päike. Mitme haua pealt võis leida kummalise skulptuuri, a la päkapiku või auto vms, aga neid skulptuure armastavad nad niisama ka. Igas aias on paar skulptuurikest ja vanavanemate kapid ja riiulid on neid ka täis. Hauad olid kivist ja Wout seletas, et paarikesed maetakse näiteks samasse hauda (meil ju teatavasti pigem kõrvuti, kui vähegi ruumi on). Koju jõudes vaatasime vist niisama filmi ja ei teinudki eriti midagi. Enne magama jäämist lebasime õues muru peal, suitsetasime ja vaatasime tähti, mmm...
Neljapäeval ärkasime üsna vara ja hakkasime autoga sõitma. Sõitsime peaaegu Belgia teise otsa, koha nimi oli De Panne. Parkisime auto ära kusagile kesklinna. Mul olid jalas uued kingad (platvormid, sest ma olen idioot ju). Nendega oli mäest üles isegi päris hea kõndida, aga alla oli paha. Väga palju õnneks ei kõndinud ja üsna varsti jõudsime randa. Wouti arvates Belgia kõige parem rand, mul puudub võrdlusmoment. Rand oli väga pikk ja lai ja inimesi oli mõõdukalt, mitte eriti palju tegelikult. Ilm oli pilvine, aga külm ei olnud. Ranna ääres laiutasid suured ja uhked majad, arvatavasti elavad neis rikkad inimesed. Võtsin kingad jalast ja hakkasime jalutama, et veidi privaatsemat kohta leida. Meist kumbki ei armasta eriti rahvamasse. Jalutasime Belgia ja Prantsusmaa piirini. Veepiir oli täis surnud krabisid ja merikarpe (neid tavalisi, eestis leidub neid ka, aga mitte nii palju ja mitte nii värvilisi...). Jalutasime mööda mingit looduskaitse all olevat rada, aga seal oli päris vastik paljajalu kõndida, niiet jäime lõpuks mingi suvalise liivavalli peale lebotama. Seal väga kaua olla ei saanud, sest liiva olid lõpuks nina kõrvad silmad ja hambavahed täis, niiet suundusime tagasi randa. Käisime kordamööda soolases merevees liiva maha pesemas ja teineteisele õhusuudlusi saatmas. Joonistasime varbaga liiva peale M <3 W ja siis vedelesime niisama rätikute peal ja all, soojendasime teineteist sest päike oli pilve taga ja tuul oli jahe. Meri tuli kogu aeg lähemale niiet lõpuks olid varbad juba märjad, kuigi alguses lebotasime merest mitme meetri kaugusel. Otsustasime edasi jalutada. Kõndisime Prantsusmaale. Seal oli väike linnake, mille nime ma ei tea. Inimesed lennutasid tuulelohesid ja politsei ajas mingit koera taga. Mu jalad olid päris valusad, ei toimi üldse ikka see kingade kandmise värk. Läks õnneks ja ei pidanud kaua jalutama. Otsisime tegelikult odavat söögikohta, aga leidsime hoopis laada. Seal pakuti enamasti mingit niisama nänni, aga meie õnneks saime käiku lasta plaan b. Laadal oli paar veiniletti. Ühe ääres seisis üks vanamees ja degusteeris järjest igat veini, mida seal pakuti. Kõik veinid olid lõuna-prantsusmaalt samast kandist pärit. Vanamees rääkis inglise keelt ka ja oli väga muheda suhtumisega, viskas nalja ja teadis veinide kohta päris palju. Proovisime ka mitut erinevat ja otsustasime lõpuks, et roosa on kõige parem, kõige odavam ka. Viis euri vist umbes. Ostsime pudeli seda veini, teise leti äärest haarasime mõned oliivid ja läksime tagasi randa. Kõndisime jälle Belgia ja Prantsusmaa piirile ning jäime sinna äsja ostetud kraami tarbima ja päikeseloojangut vaatama. Mõned sekundid peale päikese silmapiirilt kadumist pidime üsna kiiresti liikuma hakkama, sest Prantsusmaalt paistis äikesetorm, mis liikus meie suunas. Jõudsime õnneks õigel ajal autosse, tegime mingis väikeses linnas söögipeatuse ja siis sõitsime läbi tormi koju. Hiljem avastasime, et kui oleks 15 minutit veel munenud, siis oleks täpselt keset tormi olnud ja miski õnnetus juhtus ka samas kohas täpselt peale seda kui me ära sõitsime sealt.
Reede ja laupäev olid vist kõige igavamad päevad viimaste nädalate jooksul. Reedel käisime Wouti ema ja vanavanematega restoranis söömas. Sõin kanafileed sampinjonikastmes, see oli suht jumalik, aga muidu oli igav, sest teatavasti rääkisid kõik flaami keeles. Kõrvalruumis olid mingi Natasa ja Nick'i pulmad, vaatasin neid aga neil tundus ka päris igav olevat. Pruudil oli selja peal igav tiigri tätoveering. Kõrvallauas istus armas väike tüdruk rosinapruunide silmadega, kellele ei pööratud eriti tähelepanu, aga tal oli üksi ka tore olla. Mõtlesime Woutiga korraks, et hakkame lapseröövliteks, aga lihtsam on vist ise laps teha kui kellegi teise oma kasvatada ja samal ajal politsei eest põgeneda. Lapsi keegi veel muidugi tegema ei hakka. Peale restoraniskäiku läksime koju, aga me ei olnud päris kaua suitsetanud niiet põgenesime üsna kiiresti Olen'i linna, kus oli kuumaõhupallide festival. Jõudsime sinna liiga hilja, niiet midagi erilist ei näinud, aga sõime niisama jäätist ja üht dinosaurust nägime ka. Dinosauruse kujulist kuumaõhupalli muidugi. Laupäeval käisime Wouti vanavanaemal külas, kes on 98 aastane ja ei saanud mu nimest aru. Meeri? Melanie? Meeni? Sõime kooki ja flaamikeelne vestlus sundis mind järjekordselt ringi vaatama ja omi mõtteid mõtlema. Vahepeal käisime väljas ka. Jalutasime Hollandisse ja tagasi (Holland oli u. 10 minuti kaugusel). Hiljem saime pubis Tim'iga kokku ja õhtul läksime Wouti sõpradega bowlingut mängima ja pubisse. See oli ka tegelikult igav, sest seltskond oli keskmisest suurem ja keegi ei viitsinud eriti inglise keeles rääkida. Bowlingusaalis märkasin, et mõlemal kõrvalrajal olid perekonnad ja vanemad trükkisid oma nimede asemel masinasse "mama" või "papa" :)
Pühapäeval olin igavast nädalavahetusest kurnatud, aga paraku jätkus kõik samas vaimus. Sain Antwerpenis Wim'iga kokku, jõime õlut ja rääkisime juttu. Hiljem läksime tema kodu vaatama, aed oli hiiglaslik ja maja ka. Sõime õhtusööki tema parima sõbra, venna ja tüdrukuga, aga nemad ei viitsinud ka eriti inglise keeles rääkida niiet mul oli jälle igav. Wim sõidutas mu autoga koju. Wout ja Thomas vaatasid Top Geari, hiljem vaatasime veel Black Booksi ka ja kui Thomas koju läks, siis vaatasime veel üht päris head filmi ka.
Esmaspäev oli mõnus vaikne päev omaette kodus. Päeval koristasime ja käisime poes. Siis sõime õhtusööki ja jõime veini. Peale seda tõstsime toolid õue, jõime veel veini ja suitsetasime. Järgmisel hommikul oleksime pidanud vara ärkama, aga Wout mõtles, et ikka üldse ei viitsi, mina olin nõus niiet veidi enne keskööd istusime autosse ja hakkasime sõitma. Sõitsime wallooniasse (Belgia prantsuse keelt kõnelev piirkond), parkisime auto ühe linnakese raudteejaama kõrvale, lükkasime istmed alla, üritasime olemist tekkidega pehmemaks muuta, kuulasime akendel vihma krõbinat ja jäime magama.
Teisipäeva hommikul ärkasime umbes kell kümme, jalad ja selg olid muidugi autos magamisest kanged. Sõime kohvikus hommikusööki ja siis sõitsime rongiga jõe äärde. Läksime kayak'iga sõitma. Wouti lahkel loal ei pidanud ma peaaegu üldse sõudma, lamasin hoopis palja nabaga niisama paadis ja vaatasin mägesid, millest me mööda libisesime. Kuulasin linnulaulu ja oli niisama mõnus olla. Vahepeal tegime paar suitsupeatust ja kui tuju tuli, siis laulsin iga suvalist viisijuppi mis parajasti pähe kargas. Umbes nelja tunniga läbisime kogu distantsi ja siis sõitsime veidi suuremasse linna söögikohta otsima. Oli Belgia "national holiday", ma ei tea siiani tegelt mida see tähendab (äkki iseseisvuspäev?) aga poed olid kõik kinni, pooled söögikohad ka. Mõned siiski leidsime ja hinnad olid küll kallid, aga nälg näpistas niiet lõpuks käisin toidu eest ikkagi 12 euri välja. Aga toitu oli palju ja toit oli üsna hea. Jõime veini ka ja kuna ettekandja unustas meie tellimuse ära, siis saime hiljem veel tasuta likööri ka, kompensatsiooniks ootamise eest. Ilm oli palav ja väsitav niiet püsti tõustes olin pooleldi purjune. Jalutasime raudteejaama, sest seal oli vaikne ja jahe. Jõime Coca-Colat, puhkasime ja siis läksime tagasi autosse (tegime muidugi vahepeatuse mäkis ka, et jäätist osta). Sõitsime Brüsselisse. Mina magasin autos natuke ja siis läksime esimesse ettejuhtuvasse parki lebotama. Vaatasime pilvi ja lennukeid. Hakkas igav ja natuke jahe. Läksime autosse Black Booksi vaatama läpsust ja kui aku tühjaks sai, siis trippisime kesklinna. Seal oli sadu või tuhandeid inimesi, aga jõudsime varem kohale niiet veidi ruumi veel oli. Heitsime murule pikali ja ootasime. Kell lõi 23 ja siis algas ilutulestik. Ei olnud miskit erilist tegelikult, aga nummi ikkagi. Koju jõudsime väga hilja. Magasin nagu beebi. Hommikul otsustasin, et veedan terve päeva voodis. Saatsin Wouti kööki hommikusööki valmistama ja tellisin selle voodisse. Peale sööki lebotasime veel päris kaua ja siis oli vaja ikkagi voodist välja ronida, et tõmmata üks mõnus suits. Peale suitsupausi vaatasime Planet Earth'i sarja ja siis tuli jälle uni peale. Magasime paar tundi ja siis sõime õhtusööki. Nüüd olen paar tundi seda blogipostitust kirjutanud ja samal ajal telekast mingit mõttetut kanalit vaadanud, aga vähemalt on see inglise keeles :D Wout ostis samal ajal lennukipileteid niiet nüüd on mõlemal veidi parem olla. Saan siit rahulikult pühapäeval koju sõita, sest tean, et näen teda juba ühe kuu pärast uuesti! Kuna mina jätkuvalt blogisin, siis Wout läks sõbraga välja. Nüüd tahaks suitsetada, aga ei julge üksi, sest õhtuti roomavad bioprügikastist välja vaglad ja roomavad ukse ette :D